Maale töötajate leidmisel kipub ettevõtjatel sageli otsa saama ettevõtlik vaim ja asenduma nutulauluga. Ometi võiks just ettevõtja olla maa sool, leiab ajakirjanik Mari Mets.

- Mari Mets
- Foto: Andras Kralla
Ettevõtja peab välja mõtlema, kuidas panna i-le täpp – pakkuma peale töökoha välja ühe kõva argumendi, et juba õhus olev diil katki ei jääks. Ehk siis kandikule panema selle, mida töötegija linnas ei saa: värske õhk, ummikutevaba liiklus, kokkuhoidev kogukond. Või siis elukoht, nagu pakkus Eesti kagunurgas tegutsev Nopri talu peremees Tiit Niilo, kes sai küll esimese hooga kõvasti vastu näppe, aga töötajad ta leidis. Nii endale kui ka teiste kohalike firmadesse.
Niilo eeskujust on innustust saanud mitmed teised omavalitsused. Ettevõtjad on pannud pead kokku, otsinud välja koduvalla vabad elu- ja töökohad, vorminud korralikud paketid ja riputanud valla või MTÜ Maale Elama kodulehele. Maaellu astumise kaaluja ei pea otsima mitte hädalahendust, vaid saab valida 55 kogukonna pakkumiste vahel. Ettevõtjad peavad omavahel rebima, et silma paista.
Positiivse hoiakuga maaärimehed ja talunikud ootavad põhjusega tööotsijate kõnesid, samal ajal kui vingatsid kukalt kratsivad ja tegemata tööde kuhja kerkimist jälgivad. Missomaal firmat VIP-Mööbel juhtiv Kalle Kaup sõitis läbi kõik ümbruskonna töötud ja kutsus neid tööle. Keegi ei öelnud ära. Nii käivitas ta oma firma.
Nõustun Lihulast üle maailma vaipu müügile lennutava Narma juhi Janek Viprega, kes põhjendas, miks tema ei liitu kunagi töötajate puuduse pärast kurtvate ettevõtjate kooriga. „Minu sõnum nendele ettevõtjatele on, et ju te siis maksate vähe palka, teil on kehvad töötingimused või oled sa ise kehv juht,“ sõnas Vipre.
Ääremaade tühjenemine on kogu Euroopa mure. Kes tahab seal hakkama saada kas harjumusest, missioonitundest või maaelu romantikuna, peab vaeva nägema.